Kõik algab lapsepõlvest, nii ka minu lugu. Mu emapoolse vanaemaga peetud pikad jutuajamised sünnist ja surmast, nõidadest  ja teadja-tarkadest on siiani meeles. Need vestlused andsid mulle erilist energiat ja justkui toitsid mind energeetiliselt. Alles aastaid hiljem tunnen nende tõelist jõudu. 


Olen Heli alias Ayera ja elan Põlvamaal. Õppisin majandust vanemate soovitusel, kuigi hing ihkas juba toona rohkem teada saada inimese toimimisest. Teadsin, et on peale füüsilise keha veel midagi, see mida paljud nimetavad hingeks, vaimuks – see hoomamatu energia, mis meid tegelikult juhib.

Vanemate poolt sain nime Heli, mehelt perenime Salf. Lapsena kutsusid ema-isa mind sageli Saaraks, kuna mu juuksed ei soovinud sugugi alluda ema kammile. Peruu šamaanilt sain šamaaninime Ayera...

Minus on kokku saanud valgustöötaja ja šamaan, nõid ja tervendaja.


Esimene tõeline teeots enese leidmisel oli raamat hingerännakutest, mis sattus mu kätte üheksakümnendate aastate teises pooles. Edasi tulid juba uued raamatud, uued avastused, uued inimesed. Läbisin konfliktoloogia koolituse aastail 2005-2007, sealt juba edasi liikus kõik väga kiiresti. Käisin paljudel enese- arendamise kursustel ja minu elupusle pilt hakkas tükkhaaval kokku minema. Kohati valusalt, kohati ladusalt. Vahel olid hinges lausa kaleidoskoopilised ümberpaiskumised, mis raputasid mu siiani vägagi
jäigalt ja kindlalt kandnud elu alustalasid. Iga päevaga sain endast aina rohkem teadlikumaks, läbi selle avardusid ka mu tervendaja tegemised. Lapsena mudisin oma memme selga, mis õmblemisel pingesse vajus. Abikaasa haige selg viis mind õppima erinevaid massaaže ja hiina meditsiini. 

Olen läbinud biosensoorse tervendaja kursuse Sangt Peterburi Bioenergeetika Instituudi õppejõudude käe all; samuti on mul reiki III aste, olen ka kristallterapeut ja teetatervendaja.


Armastan mägesid ja nende lummust. Üle kümne aasta tagasi oli juba mul teadmine, et pean maailmas kindlasti ära käima kahes kohas – Peruus ja Tiibetis. Iseenda avastuse rännak 2010. aastal Tiibetisse tuletas meelde minus sallivuse nii enda kui maailma vastu, kui väikese kohaliku tüdrukuga kividega mängisin. Hetkega sai
selgeks, kuidas oleme lääne kultuuri kandjatena minetanud ürgse omaduse – sallimise – kaaslase, loomade, looduse, jne vastu. 

Kohtumisel Peruu kohaliku šamaaniga sai selgeks, et olen üks nendest kui Peruu šamaan tervitas mind kummardades ja ütles: "Tere tulemast tagasi koju, valge šamaan."
Kes on šamaan? Teadja, tunnetaja, nõid, või hoopis tervendaja? On nii, nagu seda igaüks ise näeb, adub ja vastu võtab. Aktsepteerib.
Need rännakud olid justkui enda nurkade maha lihvimised.


Iga eluetapp minu elus on olnud väga vajalik ja oluline, on mulle õpetanud ja mind edasi kandnud. Tänulikkusega elule.