Kõik algab lapsepõlvest, nii ka minu lugu. Mu emapoolse
vanaemaga peetud pikad jutuajamised sünnist ja surmast, nõidadest ja
teadja-tarkadest on siiani meeles. Need vestlused andsid mulle erilist energiat ja
justkui toitsid mind energeetiliselt. Alles aastaid hiljem tunnen nende
tõelist jõudu.
Olen Heli Ayera ja elan Verioral, Põlvamaal. Õppisin majandust vanemate soovitusel, kuigi
hing ihkas juba toona rohkem teada saada inimese toimimisest. Teadsin, et
on peale füüsilise keha veel midagi, see mida paljud nimetavad hingeks,
vaimuks – see hoomamatu energia, mis meid tegelikult juhib.
Vanemate poolt sain nime Heli, mehelt perenime Salf. Lapsena kutsusid ema-isa mind sageli Saaraks, kuna mu juuksed ei soovinud sugugi alluda ema kammile. Peruu šamaanilt sain šamaaninime Ayera...
Minus on kokku saanud valgustöötaja ja šamaan, nõid ja tervendaja.
Esimene tõeline teeots enese leidmisel oli raamat hingerännakutest, mis sattus mu kätte üheksakümnendate aastate teises pooles. Edasi tulid juba uued raamatud, uued avastused, uued inimesed. Läbisin konfliktoloogia koolituse aastail 2005-2007, sealt juba edasi liikus kõik väga kiiresti. Käisin paljudel enese- arendamise kursustel ja minu elupusle pilt hakkas tükkhaaval kokku minema. Kohati valusalt, kohati ladusalt. Vahel olid hinges lausa kaleidoskoopilised ümberpaiskumised, mis raputasid mu siiani vägagi jäigalt ja kindlalt kandnud elu alustalasid. Iga päevaga sain endast aina rohkem teadlikumaks, läbi selle avardusid ka mu tervendaja tegemised. Lapsena mudisin oma memme selga, mis õmblemisel pingesse vajus. Abikaasa haige selg viis mind õppima erinevaid massaaže ja hiina meditsiini.
Olen läbinud biosensoorse tervendaja kursuse Sangt Peterburi Bioenergeetika Instituudi õppejõudude käe all; samuti on mul reiki III aste, olen ka kristallterapeut ja teetatervendaja.
Armastan mägesid ja nende lummust. Juba keskkoolis käies oli juba mul teadmine, et pean maailmas kindlasti ära käima kahes kohas – Peruus ja Tiibetis. Sellele andsid tõuke taadi raamaturiiulis olev sari "Maailm ja mõnda" mõned rändurite raamatud. Iseenda avastuse rännak 2006. aastal Tiibetisse tuletas meelde minus sallivuse nii enda kui maailma vastu, kui väikese kohaliku tüdrukuga Tabo kloostri tänava poolsel platsil kividega mängisin. Ja see, kui ta tuli mulle oma 'hinnalisi' mänguasju näitama, milleks olid laiaks litsutud plekist pudelikorgid ja üks suur valge kivi, siis hetkega sai selgeks, kuidas oleme lääne kultuuri kandjatena minetanud ürgse omaduse – sallimise ja sallivuse – kaaslase, loomade, looduse, jne vastu. Iga kord seda meenutades tulevad mul pisarad silma.
Kohtumisel Peruu kohaliku šamaaniga aastal 2007 sai selgeks, et olen üks nendest kui Peruu šamaan tervitas mind kummardades ja ütles: "Tere tulemast tagasi koju, valge šamaan."
Kes on šamaan? Teadja, tunnetaja, nõid, või hoopis tervendaja? On nii, nagu seda igaüks ise näeb, adub ja vastu võtab. Aktsepteerib.
Sisemine kutse viis mind 2018.a. mais Santiago de Compostela palverännakule. Alustasin Portost ja lõpetasin Santiago de Compostelas. Üksi sellel teel kulgedes kohtusin paljude palveränduritega, vaatlesin, kuidas nad palvetavad ristide ees, kuidas mõni liikus nuttes ja mõned seltskonnas naerdes ning lauldes. Õhtul albergos (majutuskoht palveränduritele) nägin, kuidas noored neiud olid oma jalad veriseks kõndinud - nutsid ja nuuksusid öö läbi. See oli nende teekond. Minul oli teistsugune teekond, eirasin kohati rada ja julgesin ära eksida, liikusin läbi külade uudistades, mida nad seal teevad... Puhkasin täitsa suvalise maja ees oleval pingil, ja kui peremees (lonkav ja väga vana mees) tõi mulle oma toast juua.. Ei julgenud temalt joogivee pudelit vastu võtta, kuid ta surus selle mulle kätte,... ise rääkis kohalikus keeles. Tänasin siis teda puises hispaania keeles. Palju hetki ja kogemisi on teravalt meeles..
Ma kõndisin maha umbes 145 km, omas mahlas praadides, vahel nuttes, vahel hääletades, kui olin eksinud. Ühel hetkel tundsin, kuidas tuli hakata usaldama kõike, mida see teekond minuni tõi, lastes vähe haaval kontrollist lahti...
Need minu elu muutvad rännakud olid justkui enda suureks paisunud läänemaailma ego nurkade maha lihvimised.
Iga eluetapp minu elus on olnud väga vajalik ja oluline, on mulle õpetanud erinevaid kogemisi ja mind edasi kandnud läbi eluetappide. Tänulikkusega oma vanematele, perele ja Elule.
Ja mu rännakud jätkuvad....